Soojusvahetusmehhanism: vedela lämmastiku aurustites kasutatakse tavaliselt kas õhu--- või vee{1}}vanni. Võttes näiteks õhkvanni-tüübi, voolab vedel lämmastik akumulatsioonipaagist ribide või mähistega varustatud soojusvahetustorusse. Toru välissein on otseses kontaktis ümbritseva õhuga, mis toimib soojusallikana, kandes soojust vedelale lämmastikule. Vedela lämmastiku ülimadala keemistemperatuuri tõttu võib aurustumist siiski põhjustada temperatuuride erinevus isegi madalal ümbritseval temperatuuril (nt -20 kraadi). Vesivann soojendab torusid tsirkuleeriva kuuma vee või auruga, mis sobib madala temperatuuriga või suure vooluhulgaga keskkondadesse.
Faasimuutusprotsess: kui vedel lämmastik voolab läbi torude, neelab see soojust ja selle temperatuur tõuseb järk-järgult keemistemperatuurini, seejärel aurustub see intensiivselt. Aurustumisel tekkiva gaasilise lämmastiku maht paisub kiiresti (1 liiter vedelat lämmastikku võib aurustuda ligikaudu 696 liitriks gaasiliseks lämmastiks). Stabiilse väljundgaasi tagamiseks tuleb rõhku juhtida aurusti väljalaskeava juures oleva rõhureguleerimisseadmega. Mõned aurustid on varustatud ka eelsoojendussektsiooniga, et vältida vedela lämmastiku otsest sattumist allavoolu seadmetesse ja jäätumist või kahjustusi.
Struktuuri optimeerimine: kaasaegsed aurustid kasutavad integreeritud disaini, näiteks horisontaalset või vertikaalset paagikonstruktsiooni, mille torustik on ühendatud äärikute kaudu, et vähendada lekkeohtu. Sisemised soojusvahetustorud on tavaliselt valmistatud roostevabast terasest või alumiiniumisulamist, mis tasakaalustab madala-temperatuurikindluse ja soojusjuhtivuse. Integreeritud montaažistruktuur hõlbustab transporti ja paigaldamist, muutes selle sobivaks hajutatud gaasivarustussüsteemide jaoks tehastes, hotellides, koolides ja muudes sarnastes kohtades.